…maailma lõpus on kohvik, kus

kunagi kohtume kõik! :)

Olen tähele pannud, et mida raskem eluperiood mul on, seda ebausklikum ma olen. Kummaline… Samas arusaadav ka – kõige pisemgi positiivne märk võib lootusekiirena anda jõudu ja liigutada lausa mägesid – miks mitte siis üks tähesadu. :)

… ja ma ise… minus endas on juba pikka aega põud ning ei mingit tähe – ega vihmasadugi.
Oleks vihmgi… või oleks vikerkaar… või oleks rajugi…  vihkan põuda…

Ka minu blogis on põud. Suudaksin edukalt viriseda ja depressiivseid emotsioone edasi anda, kuid jagada internetiavarustesse negatiivset, see poleks enam mina.

Blogi kinni panna… see oleks ühtaegu kurb ja ometi rõõmus ka, sest targad inimesed ütlevad ju, et:

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld… :)

A nagu Armastus
A nagu Avatus
A nagu Allumine
A nagu Allaheitlikus
A nagu Andestamine
A nagu Naine

Ü nagu Üleolek
Ü nagu Ükskõiksus
Ü nagu Ülbus
Ü nagu Ürgne
Ü nagu Mees

Ja ometi ütlen, et ma ei arva, et kõik mehed on sead, ei pea mehi peenisega pangakaartideks, pole feminist ega vihka kogu meessugu. Seksis eelistan naisele meest ja naudin naiseks olemist meestekeskses maailmas. Ja arvatavasti ongi vaid see selles mõttevälgatuses (meeste jaoks) tähelepanu väärt :)

Ma pean õppima, veel… ja veel… ja veel…

Kui nüüd mõtlema hakata, siis nüüd kolmekümnendates naisterahvana pole minu unistused küünevõrdki muutunud; jah, reaalsemas pakendis küll, sest kuningatütar olemisest ma enam ei unista, kuid siiski samad, sest printsess tahaksin ikkagi olla, kellegi jaoks.

Ma olen korra olnud ka abielus.  Mäletan kui erilise tunde andis juba kõigest valge printsessilõikelise pruutkleidi kandmine! Teatavasti seostubki pulmatseremoonia naise jaoks printsessiunistusega.  Päev, mis realiseerib natukenegi meis ka täiskasvanuna peituva väikese tüdruku lapsepõlveunelmaid. Tore seega, kui mehed oma naisi nii palju armastavad ja neid igati õnnelikuks teha tahavad. Austan selliseid mehi, kes julgevad oma naise nimel teha ka midagi sellist, mis neile endile võibolla mehelik ja oluline ei tundu. See on tohutult armas.

Aga mis on selle jutu mõte? Võibolla tegelikult hoopis see, et kõik me tahame olla kellegi jaoks kõige tähtsamad. Hooligem siis üksteisest ja näidakem seda ka välja. Elu on ju niivõrd lühike selleks, et seda kasvõi näilise ükskõiksusega täita.

• … päevas on ainult 24 tundi, nii ei jõua ju midagi tehtud!

Oleksin vist meeleheitel kui tööl käiksin. Nii palju jääks tegemata! Või noh, häbi tunnistada, aga tegelikult  jääb ka praegu… Ma olen vist ikka eriline friik…

• … ma tahaksin kaaluda 10kilo vähem?

Sest anoreksia on moes? Kõik on nii kõhnad? Jaaah… Huvitav, kui kauaks mul mõistust jagub?

• … ma ei mõista mehi?

Mehed on Marsilt, naised Veenuselt? Äkki ongi?

Ps. Riia on tõesti väga ilus linn.  Pisike osa mu südamest kuulub igal juhul talle :)

Mul on aga hea meel, et ma seda siiski tegin. Minusugune meeletu kritiseerija oleks küll ise seda filmi luues nii mõndagi teismoodi teinud [:)], aga siiski, siiski – nii filmi teostus kui ka süžee olid tegelikult tõesti väga head!

Või noh,  kui vinguda, siis mina režissöörina oleksin vist sõjaväelased üldse filmist välja jätnud või nende osa tunduvalt vähendanud. Või siis kui seda sõda sinna nii väga vaja oli, siis oleksin need sõjardid näiteks teise suguharuga asendanud, aga noh see olen mina. Suuremale massile vist meeldib hullupööra igas filmis näha sõjaväelasi ning nende tehnikat ja nende totrat uhkust oma ajuvaba “vapruse” ning nihestunud patriotismi pärast  … Rõve. Paar korda ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, nii nutma ajas. Kui julmad võivad inimesed ikka olla! Jah, ma tean see oli vaid film. Aga siiski.

Kuid mitte neist julmadest ise genotsiidi väärivaist inimestest ei tahtnud ma rääkida, vaid selle imepärase planeedi Pandora loodusest! Oehhh… See oli niii-niiii ilus! Isegi need hirmuäratavad linnud ning kurjad koerte moodi loomad ei suutnud seda idüllilist pilti rikkuda. Ja südames tean ju küll, et kui elada loodusega kooskõlas, nagu  ka filmist nägime, poleks neist hirmu. Loomad, loodus ja inimesed; kõik oleks üks. Ja me ju olemegi osake loodusest… ainult et enamus sellest väga eemaldunud…

Mulle igatahes tuli meelde oma lapsepõlv ja teismeliseaeg, no see aeg kui oma vanematekodus talus elasin, ümber heinamaad ja metsad. Seal oli tol ajal ka selline puutumata loodus, rahu ja vaikus. Loomulikult mitte küll selline muinasjutuline ilu ja idüll kui sel imelisel Pandoral, aga uskuge või mitte, minu jaoks see seda kõike oligi!

Mul ei olnud eriti lapsesõbralik lapsepõlv. Aga mul oli minu segavereline saksa lambakoer ning meie tundide pikkused jalutuskäigud ümbruskonna heinamaadel ja metsaradadel. See oli minu hingerahu, minu päästerõngas ja positiivsed mälestused.

Uskumatu, kui unustada võib linnas elades, mida tähendab ja annab loodus! Kõik meenus nüüd ja pani jälle igatsema. Igatsema ja tahtma linnakärast ära. Meenusid ka mu unistused: elada väikeses majakeses metsa ääres, keset niitusid ja eemal teistest elumajadest. Kus võiksin hommikul ärgates joosta paljajalu ja kasvõi alasti välja läbi kastemärja rohu marju sööma, köögiakna all hommikukohvi juues aknast piiluda ja salaja pildistada heinamaale sööma tulnud kitsesid ning õhtul õues kiigel kiikudes ja päikeseloojangut imetledes kuulata makimuusika asemel hoopis linnulaulu. Vot see oleks minu Pandora.

Ja ma ei nuriseks sugugi, kui mul ka näiteks üldsegi televiisorit poleks :)

Uskumatu, kui palju võib muuta üks aasta! Minu elus, mu tegudes, mu mõtetes!

Nii mõnedki asjad näivad mulle nüüd näiteks isegi täiesti teisena kui varem. Ja kui palju ma kõigele tagantjärele mõeldes õppinud olen, sellest ma parem ei räägigi…

Naljakas, et kui ma sellele lõppenud aastale tagasi mõtlen, siis tulevad meelde vaid head asjad, ning vähegi negatiivsemate mälestuste suhtes pean ma oma mälus tõsisemalt sorima. Seda pole juba aastaid juhtunud…

Ja pean tunnistama tõesti, et ma pole juba aastaid ka end nii rahulikuna oma elu suhtes tundnudki. Ilma mingi “millegi muu” otsimise ja ihalemiseta. Kuigi ometi pole ka sel möödunud aastal ju kõik olnud vaid pidu ja pillerkaar ning üdini hästi. Kummaline… See on hea tunne. Üle pika aja, üle mitme aasta.

Ära iial ütle “iial” – mina usun nüüd sellesse ütlusesse.

Kuigi mõni ütleb, et elu algab alles neljakümneselt. Juhhhhuuuu… :)  Pealegi on mul sinnamaani veel mõningad aastakesed aega.

A päeva üle elamiseks siiski mulle üks väike lohutav-teraapiline laul ka ;)