Miks.

Miks…

• … päevas on ainult 24 tundi, nii ei jõua ju midagi tehtud!

Oleksin vist meeleheitel kui tööl käiksin. Nii palju jääks tegemata! Või noh, häbi tunnistada, aga tegelikult  jääb ka praegu… Ma olen vist ikka eriline friik…

• … ma tahaksin kaaluda 10kilo vähem?

Sest anoreksia on moes? Kõik on nii kõhnad? Jaaah… Huvitav, kui kauaks mul mõistust jagub?

• … ma ei mõista mehi?

Mehed on Marsilt, naised Veenuselt? Äkki ongi?

Riia vol.2

Kuna ma käisin jälle Riias, siis ma mitte ei suuda jätta lisamata seda lugu! See kummitas mind ka seal, nii et nautige ka teie seda. Pluss videos taustaks natuke Riiat ka.

Ps. Riia on tõesti väga ilus linn.  Pisike osa mu südamest kuulub igal juhul talle :)

Meenutus unustatud unistusest.

Lõpuks siis käisin ka mina vaatamas seda kõvasti kõmu tekitanud filmi Avatar. Pean tunnistama, et olin filmi suhtes väga skeptiline ega tahtnud seda tegelikult üldse vaatama minna.

Mul on aga hea meel, et ma seda siiski tegin. Minusugune meeletu kritiseerija oleks küll ise seda filmi luues nii mõndagi teismoodi teinud [:)], aga siiski, siiski – nii filmi teostus kui ka süžee olid tegelikult tõesti väga head!

Või noh,  kui vinguda, siis mina režissöörina oleksin vist sõjaväelased üldse filmist välja jätnud või nende osa tunduvalt vähendanud. Või siis kui seda sõda sinna nii väga vaja oli, siis oleksin need sõjardid näiteks teise suguharuga asendanud, aga noh see olen mina. Suuremale massile vist meeldib hullupööra igas filmis näha sõjaväelasi ning nende tehnikat ja nende totrat uhkust oma ajuvaba “vapruse” ning nihestunud patriotismi pärast  … Rõve. Paar korda ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, nii nutma ajas. Kui julmad võivad inimesed ikka olla! Jah, ma tean see oli vaid film. Aga siiski.

Kuid mitte neist julmadest ise genotsiidi väärivaist inimestest ei tahtnud ma rääkida, vaid selle imepärase planeedi Pandora loodusest! Oehhh… See oli niii-niiii ilus! Isegi need hirmuäratavad linnud ning kurjad koerte moodi loomad ei suutnud seda idüllilist pilti rikkuda. Ja südames tean ju küll, et kui elada loodusega kooskõlas, nagu  ka filmist nägime, poleks neist hirmu. Loomad, loodus ja inimesed; kõik oleks üks. Ja me ju olemegi osake loodusest… ainult et enamus sellest väga eemaldunud…

Mulle igatahes tuli meelde oma lapsepõlv ja teismeliseaeg, no see aeg kui oma vanematekodus talus elasin, ümber heinamaad ja metsad. Seal oli tol ajal ka selline puutumata loodus, rahu ja vaikus. Loomulikult mitte küll selline muinasjutuline ilu ja idüll kui sel imelisel Pandoral, aga uskuge või mitte, minu jaoks see seda kõike oligi!

Mul ei olnud eriti lapsesõbralik lapsepõlv. Aga mul oli minu segavereline saksa lambakoer ning meie tundide pikkused jalutuskäigud ümbruskonna heinamaadel ja metsaradadel. See oli minu hingerahu, minu päästerõngas ja positiivsed mälestused.

Uskumatu, kui unustada võib linnas elades, mida tähendab ja annab loodus! Kõik meenus nüüd ja pani jälle igatsema. Igatsema ja tahtma linnakärast ära. Meenusid ka mu unistused: elada väikeses majakeses metsa ääres, keset niitusid ja eemal teistest elumajadest. Kus võiksin hommikul ärgates joosta paljajalu ja kasvõi alasti välja läbi kastemärja rohu marju sööma, köögiakna all hommikukohvi juues aknast piiluda ja salaja pildistada heinamaale sööma tulnud kitsesid ning õhtul õues kiigel kiikudes ja päikeseloojangut imetledes kuulata makimuusika asemel hoopis linnulaulu. Vot see oleks minu Pandora.

Ja ma ei nuriseks sugugi, kui mul ka näiteks üldsegi televiisorit poleks :)

Möödunud aastast e. ära iial ütle “iial”…

[Niisiis...                                                                                                                                                                                                         No tegelikult kirjutasin ma selle postituse juba lõppenud aasta viimasel päeval, mustandina. Jäi aga tookord avaldamata mitmel erineval ja olulisel põhjusel minu mõtetes, mis nüüdseks on oma rahu leidnud...]

Uskumatu, kui palju võib muuta üks aasta! Minu elus, mu tegudes, mu mõtetes!

Nii mõnedki asjad näivad mulle nüüd näiteks isegi täiesti teisena kui varem. Ja kui palju ma kõigele tagantjärele mõeldes õppinud olen, sellest ma parem ei räägigi…

Naljakas, et kui ma sellele lõppenud aastale tagasi mõtlen, siis tulevad meelde vaid head asjad, ning vähegi negatiivsemate mälestuste suhtes pean ma oma mälus tõsisemalt sorima. Seda pole juba aastaid juhtunud…

Ja pean tunnistama tõesti, et ma pole juba aastaid ka end nii rahulikuna oma elu suhtes tundnudki. Ilma mingi “millegi muu” otsimise ja ihalemiseta. Kuigi ometi pole ka sel möödunud aastal ju kõik olnud vaid pidu ja pillerkaar ning üdini hästi. Kummaline… See on hea tunne. Üle pika aja, üle mitme aasta.

Ära iial ütle “iial” – mina usun nüüd sellesse ütlusesse.

 

Vanadus ei hüüa tulles :)

Vanadus, vanadus… jah, jälle aastake lähemal :)

Kuigi mõni ütleb, et elu algab alles neljakümneselt. Juhhhhuuuu… :)  Pealegi on mul sinnamaani veel mõningad aastakesed aega.

A päeva üle elamiseks siiski mulle üks väike lohutav-teraapiline laul ka ;)

Kass, kes kõndis omapead.

Lausa üllatav, kui uskumatult armsaks võib saada üks pisike neljajalgne pereliige. Kui muidu ehk ei osanudki oma kassikese olulisust hinnata, siis reaalne oht oma lemmikloomast ilma jääda avas igal juhul silmad ja ka hinge ning tegi selle aspekti vaieldamatult selgeks. Jutt siis ühest minu pere kahest kassist, kes ükspäev rändama minna otsustas.

Ei tahaks küll tunnistada, aga kogu lugu sai vist alguse sellest, kui mul, unetul, üleeile kella kolme ajal öösel kõht tühjaks läks ning ma omale seene-kartuli vareenikuid otsustasin praadida, need aga pannile unustasin, ära kõrvetasin ja siis akna köögi tuulutamiseks lahti tegin. Ja pikaks ajaks lahti unustasingi…

Kui lõpuks kella kuue ajal hommikul endale kööki teed keetma minnes akna kinni panin, mõtlesin küll korraks, et midagi on valesti, aga eriti oma veidrasse tundesse ei süüvinud ning pugesin veel tunniks ajaks arvuti taha oma maailma. Noojah, see oli muidugi viga, sest kui tund aega hiljem perele süüa tegin ja ka ühele häälekalt oma osa nõudvale kassile toidu ette panin, siis teine, muidu samuti alati kui viis kopikat kassitoidu kallamise krõbina peale kohale tormav kass seekord ei ilmunudki. Njaaa…. oh õudust…  - mõttes arvestasin kiiresti välja, et arvatavasti oli kass juba umbes kella kolme ajal aknalauale turnima läinud ning alla kukkunud. Ja seega juba päris kaua väljas olnud, shokis ning mine tea, kui kaugele juba jooksnud. Tubane linnakass ju ka, pole väljas käinudki.

Edasi oli pea 24 tundi muret, nukrust ning otsimist. Otsisid lapsed, otsisin mina, otsis mees. Läbi sai käidud ja otsitud kõik lähiümbruskonna tänavad, sisehoovid, autode alused ja puude-põõsaste rägastikud. Võite arvata, kui tuttavad on nüüd kõik  pimedad, koledad nurgatagused millest muidu eemale hoitud sai,  räpased prügikastid ja arvukad paneelmajade keldrisopid. Aga ei midagi. Isegi raadios sai juba kuulutatud ja välja teateid üles pandud.

Kui me kella kolme ajal öösel lõpuks end magama sättisime, siis oli tõesti õnn, et mees korraks veel akna peale vaatama läks, sest meie kass oligi tagasi! Mitte, et ta just kindlal sammul maja ukse poole tuli, aga siiski! Ruttu, ruttu välja ning varsti oligi meie seikleja kodus tagasi. Küll jube porine ja shokis, aga vähemalt kodus. Ei suutnud ma suurest rõõmust pisaraidki tagasi hoida. Nii, nii hea meel oli.

Jaah… lemmikloom on nagu laps, kelle eest hoolitsed, vastutad ja kelle pärast muretsed. Paratamatult. Ta lihtsalt kasvab sügavale südame külge ning sealt teda enam välja ei saa. Ja pole vajagi, sest nad on tõesti hoidmist väärt. Ja seda juttu juba lemmikloomasõpradele lahti rääkima ei pea.

Segaseid öiseid mõtteid.

Meestele pidi omane olema tulemustele orienteeritus. Huvitav, et suhetes naistega (tülide puhul) see aga sageli ei kehti; pigem eelistatakse siis pea jaanalinnu kombel liiva alla peita ning loota et probleemide lahendused  tulevad iseenesest, neist endist olenemata, kuid samas aga sellised nagu nemad tahaksid…Tülid on nõmedad, ma ei armasta neid ning kes armastakski. Ent aga kui me keegi mitte kunagi ei tülitseks, kas me oleksime siis õnnelikumad? Suruksime kõik häiriva alla, vaikiksime nind manaksime teispoole rahustamiseks veel näole ka keep smiling´u? Meestele vist isegi sobiks see…

Läheduse defitsiit on. Seks tekitab illusoorse lähedustunde. Järeldus?

Depressioon.

Mul on vist depressioon.

Dep-res-si-oon  - küll see on ikka üks inetu sõna. Just täpselt sama kole kui ta olemuski. 

Uni on. Aga magada jälle ei saa. Kuigi kell on pool viis hommikul ja olen juba võtnud rohkemgi unerohutablette kui võiks.

Need käsimüügiravimid…  ega ma eriti lootnudki. Nagu ka neist deprekatablettidest, mis samuti tookord ostsin. Aga “päris” rohtusid ju ka ei tahaks.

Eks lähen panen siis vist uue teevee keema, und ju nagunii nii pea ei saa…

(Jõulu)kurbus.

Täna algas advendiaeg ehk jõulude ootamise aeg. Või noh, oleme ikka korrektsed: mõnele ka Kristuse ootamise aeg. Jah, kuidas kellelegi. Ja kell on küll veel alles neli hommikul aga siiski.

Ma ei armasta jõuluaega. Ega üldse vist kogu seda kuud. Liig palju masendavat, halba ja kurba on läbi aegade selles kuus juhtunud. Tahaksin olla selle aja hoopis kusagil teises dimensioonis. Võimatu? Jah ma tean. Ja samas kui mõelda; iseenesest on jõulud ju tore ja südamlik püha. Kingid, oma perega koos olemine jms. See osa jõuludest mulle ju tegelikult meeldib. Paradoks.

Inimestel on komme kõike mäletada. Eriti halba, mis sööbib veel iseäranis hästi mällu. Kah paradoksaalne. Tahaks ju hoopis,  et mälu unustaks kõik halva ja jätaks meelde vaid hea. See oleks vist nagu roosade prillide maailm… Ent arvatavasti vajame me halbu mälestusi, et neist õppida. Aga ma ei taha enam. Olen küllalt juba õppinud, kahetsenud. Lausa depressioonini. Rohkem ja kaugemale vist ei saakski enam.

Ei tea, kas asi on täna päeval üle pika aja kofeiiniga kohvi joomises või minu ajus, mis poes jõulukaupa märkas ja häirekella lõi, aga mul ei ole ikka veel und. Tee mis iganes tahad. Ja kell on juba viis läbi….

Magada tahaks. Aga pisarad ikka muudkui voolavad ja ma ei saa neid kuidagi pidama. Hale hakkab endast. Uskumatu kui katki ma ikka olen. Ei teadnudki seda ise. Või ei tahtnud teada.

Rumal tüdruk…

Kui muud moodi ei saa, siis alastiolek ikka tähelepanu tõmbab :)

See julge tüdruk, Austraalia modell ja loomakaitsja Dani Lugosi, arvatavasti just nii mõtleski, kui teisipäeval Sidney kaubandustänaval peaaegu et ihualasti, jalas vaid ihuvärvi stringid, karusnaha kandmise vastu protesteeris ning inimestele karusnaha asemel hoopis tatoveeringuid soovitas.

Kas ise just sama aktsiooni ette võtta julgeks, on kaheldav, aga minu poolehoiu saab ta igal juhul :)

Pilte näeb siit.

Masu

Nii kahju, et sel suvel(2010) Rabarocki ei toimugi :(  Kurb olen. Eelmine aasta jäi mul küll vahele, kuid sel aastal oleksin tahtnud sinna kindlasti jälle minna. Täna siis aga igal pool meedias selline info (ise kopisin www.rabarock.ee  lehelt):

Kallid sõbrad!

Järgmise suve hakul jäävad telgid pakkimata ja ootama rabarokkimiseks paremaid aegu. Festival Rabarock 2010 jääb ära, põhjuseks jätkuv depressioon majanduses ja Eesti Vabariigi kultuurivaenulik poliitika. Olukorras, kus publiku ostujõu kahanemise tingimustes tõsteti kontserdipiletite käibemaksu neli korda, ei pea me võimalikuks eelmiste aastate tasemel festivali korraldada. Otsus ei olnud kerge, aga peame pausi selle nimel, et aastal 2011 teiega taas kohtuda.

Teie Rabarock

Kahju…. Krdi masu.  Aga no mis teha, eks ootame siis 2011 aastat, mil Rabarock loodetavasti jälle toimub ja äkki siis  fännidele kompensatsiooniks vähemalt topelthea kui varasemad festifalid!

Sellest va seagripist. Ja süütundest ka.

Pole vast enam kellegi jaoks uudis Eesti esimesest seagripiohvrist selle nädala alguses. Täpsemalt siis ühest kolmeteistaastasest poisisist Raasikult, kes sellesse grippi suri. Nii noor oli ta ju veel! Väga-väga kahju on. 

Ma küll otseselt seda poissi ei tundnud, kuid ta oli paar aastat tagasi mu tütre klassikaaslane. Esimene mõte selle teada saamise puhul oligi, et küll on hea, et me enam seal ei ela, et äkki muidu oleks ka minu lapsed haiged või siis veel hullematki, mida isegi välja öelda ei suuda.

Samas aga tunnen end tohutult süüdi, et mu rõõm oma laste pärast kaalub üle kaastunde surnud poisi pärast. Olen vist halb inimene…

Üks päev vägivalla vastu.

Täna on ülemaailmne naiste vastase vägivalla vastu võitlemise päev.

 Kuigi on muidugi väga tore, et on olemas selline spetsiaalne päev näitamaks, et vägivalda kannatav naine pole üksi, siis tegelikult oleks ju aga ütlemata kena kui me seda iga päev teeksime – märkaksime teist inimest enda ümber ja aitaksime kui meie võimuses.

 Sest on ilmselge, et perevägivalla all kannatavatest naistest kahjuks paljud häbenevad ega rutta ise omaalgatuslikult abi otsima. Ei politsei käest, ei turvakodudest ega ka isegi sõprade juurest mitte. See on ju aga kurb ja väga-väga vale, kuna sellega annab ta vägivallatsejale julgust ja hoogu juurdegi.

Vägivallaohvrid võiksid esimese asjana enesele selgeks teha selle, et vägivald pole mitte kunagi õigustatav ja ohvri enda süü nagu vägivallatsejad end õigustada tavatsevad.

Seega naised, abi palumine pole mitte mingil juhul häbiasi! 

Ja muideks, ka vaimne vägivald on vägivald!

Moraalijüngri moraalitus e. Issanda loomaaed on ikka kirju küll.

Eelmisel nädalal lahvatanud uudis ühe Malle-tädi isetegevusest raamatukoguraamatute kallal ajas harja punaseks paljudel, kaasaarvatud minul. Ausalt öeldes võttis lausa õhku ahmima. Olgu nende roppustega raamatutes kuidas on, pole tema õigus nende eetilisuse üle otsustada ega ammugi mitte rikkuda kellegi teise vara, mida raamatukoguraamat aga kahtlemata on.

No mida nüüd siis küll teha sellise isepäise tädiga, kas lähenemiskeeld raamatukogule ja korrektorlindile? :)

Iela`d, transports ja Manson

Järjeks oma eilsele postitusele, pean ma siiski ka ühe vahepealsesse mittekirjutamise aega jääva seikluse üles märkima, sest see on tõesti seda ka väärt.

Nimelt, seoses Marilyn Mansoni kontserdiga, käisin ma K.-ga nädal aega tagasi Lätis. Täpsemalt siis Riias nagu kõik isegi arvata oskavad.
Jättes selgitamata selle, miks me hommikusele broneeritud bussile ei jõudnud ja miks me ka lõuna ajal väljuvale bussile ei jõudnud, siis oli vähemalt minu jaoks küll suur üllatus, et Tartust niiiii vähe(!) busse Riiga läheb. Oleks siis, et saaks ka rongiga, aga nagu teame, on rongiliiklus Lätti veel vaid tulevikumuusika.

Kohale me lõpuks aga siiski saime. Küll lennujaamast tellitud bussiga, poole pikema ajakulu ja lennupileti hindadega (kuna lennuk ei saabunud), aga siiski. Positiivne selles sõidu puhul oli aga vähemalt see, et bussijuht tuli Riiast läbi lennujaama sõites vastu me palvele meie hotellist võimalikult lähedalt mööda sõita nind viis meid peaaegu et hotelli ukse ette. Selle üle olime me väga õnnelikud, sest olime Mansoni kontserdile juba päris palju hilinenud (kontsert pidi algama kell 19.30). Mis ülejäänud bussiseltskond sellest peaaegu et vanalinnas ja munakividel ringi kolistamisest arvas võis vaid naerukihina järgi oletada. Igal juhul suur aitäh sellele vastutulelikule bussijuhile!

Hotellis kerkis kohe esile sularahaprobleem, sest kiirelt kontserdile jõudmiseks pidime me taksosõidule ümber orienteeruma ja loobuma oma algsest plaanist jalgsi Arenasse minna. Et aga eurosid oli, siis oli ainuke võimalus hotellist kiiresti midagi hotellituppa juua osta, mida K. muidugi ka tegi. Edasi ruttu tuppa, väike meik ja vein ning edasi Arenasse!

Kohale jõudes oli rõõm aga piiritu, sest kell oli küll ligi 21 juba, kuid kontsert ei olnudki veel alanud! Tohutult hea meel oli. Kohad olid meil fännitsoonis ja see oli kohe eriti boonus vastukaaluks möödunud pikale väsitavale päevale, eriti kui arvestada seda, kui üksteise vastu kiilutud oli tagapool rüselev seltskond. Samas oleks ma aga kindlasti eelistanud olla seal, kui et tribüünil toolil istunud. Ausalt öeldes ma ei saa aru sellistest inimestest, kes rockkontserdile nagu Beethovenit kuulama tulevad. Kummaline minu jaoks.

Kontsert oli hea, isegi väga, väga! Mansoni sülje-õllevihma kaela saamise võimalusest ma küll ei vaimustunud, kuid tegelikult ega see nii masendavalt ei häirinud ka, sest eks see kõik teebki Mansonist Mansoni. Kui vinguda tahaks, siis võibolla seepärast, et mõningate lugude vahel olid natuke liiga pikad pausid, eriti enne viimast lugu. Ent samas kompenseeris selle täiesti järgneva loo ajal toimunud väikeste valgete paberebemete sadu. Äge oli! :)

Peale kontserti ostsime õlut (naljakas oli müntide eest osta, harjumatu, selline tunne nagu asjad oleks jube odavad) ja vaatlesime fuajee põrandal õlut juues kohalikke. Mulle näiteks tundus, et Läti inimeste seas on rohkem alternatiivselt huvitavalt riietunud kontserdikülastajaid kui ma Eestis näinud olen, aga mine tea, võibolla teen nüüd eestlastele liiga. Samas plusspunktiks eestlastele pean aga ütlema, et minu arvates on eestlased kontserditel rohkem hüppajad-kargajad-kaasaelajad; [ja nemad (lätlased) veel ütlevad, et meie oleme aeglased (mittetemperamentsed)... :)]

Hotelli tagasi minek just kõige libedamalt ei kulgenud. Mõtlesime, et läheme jala. Tagasitee oli meil enda arvates taksosõiduga hotellist Arenasse küllaltki hästi meelde jäänud ja nii me siis julgelt teele asusimegi :) Algus läks isegi päris hästi; imetlesime tuledes Riia linna ja selle arhidektuuri. Ja kuigi metsikult palju maju olid halli värvi, minu arvates valdav enamus, siis oli see siiski romantiline jalutuskäik missugune. Eriti hämmastasid meid mitmed öiselt tuledes säravad värvi muutvad majad, Eestis ma selliseid näinud pole. No et majaseinte värv vaheldub. Ma saan aru, et kuskilt suunatakse värvi vahetav elektrivalgus peale, aga kust täpselt, see jäigi kahjuks mõistatuseks, kuna nende majade lähemalt uurimise retke me ka ette võtta ei viitsinud, sest need majad peost väsinud meie jaoks nii piisavalt lähedal ka polnud :)

Nojah, ühesõnaga, kas seepärast, et K. mööda üht kõrvaltänavat pidi natuke otsemini minna tahtis või muu pärast, aga mingi aja pärast olime me väga-väga ära eksinud ega osanud enam kuhugi poole edasi liikuda. Püüdsime küll bussipeatustes asuvatelt linnakaartidelt õiget suunda leida, kuid… me ju ei teadnud, mis tänavalgi meie hotell asus! Katastroof :) Kontserdile minekuga läks tõesti nii kiireks, et unustasin linnakaardi hotelli, tänava nime me ka kumbki ei mäletanud ja majanumbrit ammugi mitte. Taksoga sõites küll püüdsin jälgida, et mis tänavaid mööda me sõidame, aga Läti iela`de (läti k. tänav) tänavanimede siltidel olid nimetused nii väikeses kirjas, vaid tänavanumber suurelt, et mõtlesin hirmuga, et kui oleks oma autoga tulnud, siis mitte linna tundvana oleks ikka väga raske olnud orienteeruda, kui linnatänavatel sõites tänavate nimesid lugeda ei näeks. Või huvitav, kuidas neil omalgi mittekohalikud Riias autodega orienteeruvad, peavad auto kinni kui tänavanime uurida tahavad? Alati pole ju tihedas linnaliikluses seda võimalust ja teedeatlast pole samuti kõigil alati kaasas. Ah, eks ise teavad… :)

Igatahes, kuna vähemalt hotelli nime me teadsime(hurraaa! :)), siis otsustasime inimeste käest küsida, et kus see hotell asub, aga millegipärast polnud keegi sellest hotellist kuulnudki! No tore, siis ei jäänud meil lõpuks muud üle kui alla anda ning takso võtta; tüdimus oli juba ja külm ka. Jah, takso me saime, kuid tuli välja, et see võõrkeelena vaid vene keelt rääkiv taksojuht polnud ka sellest hotellist midagi kuulnud! Ent temapoolne kõne oma dispetserile ja saimegi lõpuks liikvele.

Taksosõitudest jäi eredalt veel muidugi meelde venekeelne raadiojaam ja taksojuhtide nahaalsus arveldamisel kliendile vähem raha tagasi anda kui peaks. No kohe päris palju vähem. Et kui tähele ei pane ja häält ei tee, siis nende aususele lootmine oleks igal juhul naiivsus olnud.

Lõpuks olime hotellis tagasi. Jeeeee! :) Jõime veini ning tutvusime Läti telekanalitega … natuke :) Ja kuigi kogu meie hotellis viibimise aja vannitoas miskit vaikselt undas nagu pesumasin, (äkki oligi kuskil teisepool seina :)), siis ma pole ammu nii hästi maganud kui seal! Niiiii mõnus pehme voodi oli!, the best I’ve ever had :)

Bussisõit tagasi Eestisse möödus peaasjalikult magades. Võin kinnitada, et bussi tagaistmel, isegi kui see pikk iste kahekesi sõbralikult pooleks jagada, on see isegi päris mõnus.

Seiklus oli nagu oli, aga ometigi läheksin ma iga kell sinna tagasi. Nii palju jäi ju veel nägemata. Ja pealegi: vaja on ju veel välja uurida, et kuidas see värviline valgus nendele majaseintele ikkagi saab :)

Abitumast üleolek – imelihtne!

Pea igal nädalal kuuleme meedias mõnest uuest loomapiinamisjuhtumist. Püüd nende inimeste mõttekäikudest aru saada, käib vaat et üle jõu. Millised inimesed need küll on? Millised on inimesed, kes vajavad enda heaolutundeks teistele haiget tegemist?

On raske nõustuda Õhtulehes Kristin Aasma artiklis avaldatud psühholoogi Tiina Naaritsa jutuga, et loomapiinamine on ka enese piinamine.

 See on ju jabur! Kui loomapiinamine oleks ka loomapiinajale enesele piin, siis ta seda ju ei teeks. On palju, palju inimesi, kellel on olnud raske lapsepõlv, kas siis vaimse või füüsilise vägivallaga, kuid neil ei tuleks mõttesegi soovida panna ka teisi oma läbielamiste pärast valu tundma. Just vastupidi, hinnatakse vägivallatust ja vastavalt sellele elatakse ka ise.

Artiklis läbikumav õigustus loomapiinajate suhtes nende oletavate kunagiste läbielamiste pärast on tobe, pole kuidagi vabandatav ning ammugi ei suudaks ma neile seepärast kaasa tunda. Nende endiga tuleks teha kõike seda sama, mis nemad loomadele teinud on, ega muudmoodi nad vist oma tegude julmust ei mõistaks. Ega mõistus pole ju oma teha ja endast abitumast üleolek on ju suur võit ja uhkuse asi küll, või mis, loomapiinajad?

Üks toriseja depressiivses Eesti sügises.

Olin nüüd pikka aega siit blogist eemal. Pole mitte olnud seda jaksu ja viitsimist midagi kirjutada, kuigi tegelikult kirjutada oleks võinud nii mõndagi.

Sügisväsimus on vist. Selline pime ja plögaporine aeg ju. Ma saan aru, et kalendri järgi on veel sügis, aga palun mulle lund! Kaua jõuab selle porise sügise positiivseid külgi otsida ning endale mõtetesse sisendada. Tahaks ilusat valget lund, loodus ilusam, automaatselt ka õhtud valgemad ja vot olekski positiivsuslaeng kindlustatud!

Aga jah, räägitakse, et varsti pidavat päkapikud jälle liikvele minema: vot kui siiapoole satuvad, siis võtku ka ilus paks lumesadu kaasa! :)

 

Inimeste maailm.

Küll see Inimeste maailm on ikka üks kummaliselt vastuoluline paik.
Kuigi Inimesed pole siin maakeral isegi mitte esimesed olendid ehk esmaasukad, et end planeedi peremeesteks pidada, siis ometi Inimesed seda teevad. Arvavad, et nad on planeedi valitsejad ning neile on kõik lubatud.
Või siis peaaegu et kõik, olenevalt sellest, mida NAD ISE lubanud või keelanud on.
Suurele enamusele ei tule pähe mõeldagi, veel vähem enesele tunnistada, et nad on samamoodi osakesed loodusest ning peaksid sellele vastavalt ka mõtlema ning käituma – keegi pole neid ju valitsejaiks ülendanud. Hmmm, Jumal? Ma kahtlen selles. Kui Jumal oleks olemas, siis vaevalt ta Inimestel üldse nii palju omapäi tegutseda laseks.
Arvatavasti tunduks talle sageli, et Inimesed on kui lasteaialapsed, kes liivakastis mängivad ning võimuvõitlusi peavad, andmata üldsegi enesele aru, kas nende otsused on õiglased, põhjendatud, eetilised. Kõik vaid iseenese positsiooni nimel.
Sageli öeldakse üht, kuid möeldakse hoopis teist. Rääkimata siis tegudest, mis pole samuti alati sõnadele vastavad.
Näiteks mõelge:

Inimesed ütlevad, et armastavad loomi. Aga kui nad ütlevad, et armastavad, siis miks nad söövad neid?
Inimesed ütlevad, et armastavad rahu. Aga miks nad peavad siis sõdu? Rahu nimel, vastatakse. Kas see pole absurdne?
Inimesed ütlevad, et armastavad loodust. Aga loobivad samas prügi autoaknast välja ning reostavad metsaaluseid.

Inimesed on kummalised ja vastuolulised, suuresti oma minas kinni, millest lähtuvad kõik nende mõtted ja teod. Nõustute minuga?

5-palli süsteemis -1 :S

Naljakas, lausa irooniana minu paari päeva tagusele kilkamisele sooja toa üle jäin ma nüüd haigeks. See oli see tuuline ja külm nädalavahetus! Teadsin küll, et õues on päris jahe, meediagi hoiatas järjepidevalt saabuva tormi eest ja seega panin välja minnes soojalt riidesse, kuid just nagu kiuste oli nädalavahetusel eriti palju jooksmist ja nii see külm mulle salakavalalt naha vahele vist pugeski. 

Ei aidanud mu kipitavat kurku päästa ka enam see, kui õhtul sall kaelas kuuma glögiga diivanile kerra tõmbasin. Nüüd on pea uimane, kurk kipitab, silmad udused nagu joobnul ja nina tilgub kui mahlakask. Tahaks vaid teki all peidus olla ja magada nii kaua kuni jälle terve olen. Või jääks üldse talveunne ja magaks kevadeni nagu karu, pääseks sellest külmast ja pimedast ajast.

Muideks, selle aastane esimene lumi õnnestus mul ka laupäeval ära näha: kella 17 ajal Tartu kesklinnas :)

 

 

Kevad minu toas!

Jep, täna tuli kevad minu tuppa ehk siis täna algas meie paneelmaja kütteperiood ja hakati kütma. Radiaatorid on juba täiesti soojad. Hip-hip-hurraa! (A)

Eelmiste suhete varjud.

Kui täiesti ausalt rääkida, siis peab tunnistama, et alati on muidugi nii ütlemata hea kuulda näiteks seda, et meie eelkäijad ehk meie kallimate exid olid mingis suhtes meist näiteks viletsamad, laisemad, saamatumad või mis iganes muude negatiivse alatooniga omadustega. See tõstab me enesehinnagut ja kõlab kõrvadele kui muusika :) Lisaks uudishimutseme ka enda meelest kavala kavaluse ja omakasuga, et teave minevikust annaks võimaluse meile õppida, kuidas ise paremini ja õigemini käituda. 

Mis aga juhtub siis, kui teada saadakse seda, mida tegelikult teada ei tahaks – jah, vahel on õigupoolest isegi parem kui kõike ei tea; sest kummitama jäävad negatiivseid emotsioone tekitavad teadmised pole üldsegi meeldivad…  
Tahaksime küll alati kõike teada, kuid võib-olla on ikkagi järgimist väärt ütlus see, et “Mida ei tea, see ei tee ka haiget”?

Ja küsitletava piirid: hoolimata armastusest ja tegelikult eriti veel armastusest, võib-olla oleks siiski õige ütlus “Kui hoolid, siis vali mida räägid”?
Ehk võib-olla pole jäägitu ausus ehk kõigest rääkimine alati parim variant?

Sügis.

Täna algas sügis. Nüüdseks siis ka ametlikult, sest tegelikkuses on suvi sügisele oma koha loovutanud juba mõnda aega tagasi.
Aga jah, mul on ju uus mummuline vihmavari! :P
Niisiis, tere Sügis! :)

Meeleheitel koduperenaiste meeleheide.

Kuigi ka minu jaoks oleks üheks suurimaks rahuloluallikaks sõltumatus e. majanduslik iseseisvus, siis töötuks jäänuna pean tunnistama, et ka koduperenaine on vahelduseks tore olla. Ometi kord on aega kompenseerida näiteks seda, mis vahepealse kiire tööelu perioodil kodus või perega tegemata on jäänud ning võimalus boonusena keskenduda rohkem ka endale ja oma hobidele. Miks aga on levinud selline samanimelisest seriaalist pärinev stampne sõnapaar nagu “meeleheitel koduperenaised”? Kas tõesti on kõik koduperenaised millegipärast meeleheitel?

Ehkki võib oletada, et enamusel koduperenaistest pole elu arvatavasti nii põnev ja intriige täis kui selles populaarses Ameerika teleseriaalis “Desperate housewives”, siis ometigi pole kahtlustki, et tegemisi ja mõtlemist jagub sellegipoolest kõigil igasse päeva küllaga. Küllap isegi liigagi palju. Üks koduperenaiste probleem ongi vast see, et vaid eraeluliste probleemidega tegeledes on neil paratamatult liialt palju aega oma eraelule mõelda ja seda lahata. Kütad end näiteks millegi üle mõtiskledes üles ja ootad siis pinevalt kalli kaasa koju tulekut, et seda enda arvates ülisuurt probleemi koos edasi lahata. Loomulikult aga loodab hilisõhtul väsinult töölt koju saabuv mees pahaaimamatult hoopis pere seltsi lõõgastuma tulla, mitte aga naise korraldatud “psühholoogi või perenõustaja kabinetti”… ja tagatipuks peab mees naise suurt probleemi hoopis sääsest elevandi tegemiseks, seega ta kas eirab naist või… noh igal juhul on naine solvunud ja meeleheidet küllaga :)

Või siis eelarvamused: mõne jaoks võib üllatus olla, aga vastupidiselt kodutöövõõraste inimeste arvamusele on tublil perenaisel kodus alati toimetamist ja kaugeltki mitte kõik naised ei viljele beibe-kultuuri sisustades oma päevi ilusalongides, trennides, shopingutuuridel ja sõbrannadega kohvikutes jutlemas käies. Või teine eelarvamuslikult kujutletav äärmus: seriaali “Married with children” Peggylikult päevad läbi televiisori ees diivanipatjade vahel küüsi viiliv ja lösutav ning internetifoorumites oma viletsat elu ja laiska meest kiruv naine, kelle ainsateks kohustuslikeks lugemislektüürideks on iganädalaselt postkasti potsatavad ostudele meelitavad kaubareklaamid.
Sellised eelarvamused, pluss veel näiteks levinud ütlus, et koduperenaised on kõik kindlasti vaid põhiharidusega rumalad naised, kes muuks ei kõlbagi kui laste kasvatamiseks, siis sellised jutud põhjustavad ka kõige tublimas ja asjalikumas koduperenaises vahel alaväärsuskompleksi ja meeleheitehoo, et ta pole midagi väärt.

Kokkuvõtteks arvan ma aga siiski, et mustades värvides päevi on absoluutselt kõigil ja tegelikult pole koduperenaise elul õieti viga midagi. Kuid eks kõik oleneb ikkagi meie endi mõtlemisest, kui palju me oskame hinnata seda mis meil on ning kui oluline või mitteoluline on meile see, mida arvavad meist teised. 

Tallinn, tallinn …

Täna käisin üle pika aja jälle Tallinnas. Veel paar aastat tagasi oli see mu kodulinn ja ma ei suutnud oma elu kusagil mujal ettegi kujutada.
Päris kummaline,  aga enam ma nii ei tunne. Tallinn tundus nii tolmune, väsitavalt kärarikas ja tormakas. Tahtsin sealt kiiresti ära.
Ent lõppeks ka midagi positiivset sellest pealinnas käigust: sain endale ammu igatsetud musta värvi valgemummulise ja pitsilise vihmavarju! I`m so happy! :)

 

 

Duracelli patareid paluks!

Jah, palun mulle ka seda Duracelli patareid, mis tolles telereklaamis jänese ilma mingite väsimusmärkideta võidujooksu võitma pani. Ent ei, mina võistujooksmisega tegelema hakata ei taha, aga üks energiasüst kuluks ära küll.

Viimased päevad on olnud koguaeg nii kiire, kiire, kiire! Täiesti jube kohe. Ma ei kannata kiirustamist kohe mitte üks teps ja see teeb mind päris-päris närviliseks. Ühtäkki on nii palju toimetada vaja, otsekui oleks kevadine lumesulamisaeg, mis halastamatult kõik ununenu nähtavale toob. Ainult et meil on hoopiski sügis ja seega ka uus kooliaasta algamas, mis hoolimata kalendris ütlevast kindlasti ka paljude teiste jaoks sügise algust tähistabki.

Kuid veel. Jättes nüüd tähelepanuta minu võhiklikkuse kalendri jälgimise suhtes, siis kas aga koolitarvete kauplus ei peaks olema kompetentsem ja oma inventuuri mõnel muul ajal tegema kui paar päeva enne kooli algust?

Terviklikkus minu südames.

Eile tulid mu lapsed oma isa juurest suvevaheajalt tagasi. Ma olen nii õnnelik! Kevadel ma küll saatsin nad rahuliku südamega ära ja mulle meeldis võimalus suvekuud rohkem endale keskenduda ja niiöelda lapsevanema- akut laadida, kuid kolm kuud neist eemal olla oli ikka niiiii pikka aeg! Mul on hea meel, et neil hea ja hoolitsev isa on ja nad temaga koos oma suvevaheaja olla saavad ja tahavad, aga jah…

Nüüd on nad siis viimaks kodus tagasi. Väga õnnelik olen. Ja südames on rahulolu, selline terviklikkuse tunne, just nagu oleks lõpuks puzzle puuduva tüki üles leidnud. Vot see ongi õnn. Minu jaoks.

Need väikesed ja hirmsad hiinlased.

Kui ma lugesin seda artiklit , et a`la Hiinast saabub Tallinnasse laevaremonditehasesse 60 oskustöölist, enamus neist keevitajad, siis ma muidugi vihjasin ka oma kõrge keevitaja kvalifikatsiooniga eestlasest sõbrale Iirimaalt, et no tuled äkki ka Eestimaale tagasi, töökohavõimalus ja puha.

Aga sõber pugistas vaid naerda: “Heh-hee, hea nali küll, 60 Hiina keevitajat, hmmm… , aga ma arvan, et nad otsivad kedagi pisipisikest ja imeodavat, kellele vähe süüa peab andma… Neile võib anda ju näiteks päevalilleseemneid js öelda et see on riis…”

Nojah, sõber on mul pea kaks meetrit pikk… ja suur õgard… ja säh sulle patriotismi… :)

 

See sinine esmaspäev…

Nuuujah… , kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult pole sellel esmaspäeval eriti viga midagi; üks üsna tavaline esmaspäev nagu paljud eelnevadki. Või noh, kui muidugi arvestamata jätta seda, et ilm on pilves ja mu tuju on vaat et sama nukker kui see kalendri järgi veel suvine augustikuu päevgi.
Sest mõelda vaid, täna on juba 17.august -s e i t s m e t e i s t k ü m n e s !!!
Masendav. Alles see oli ju kui suvi algas; jaanipäev, rannas lebotamised ja kõik muu. Kui tore oleks näiteks, kui homme hommikul ärgates tuleks välja, et mu suvelõpupaanika oli tegelikult vaid minu õudusunenägu ja tegelikult on suvi alles algamas.
Huvitav, kas on ka teisi minusuguseid või olen ainuke, kes suve lõpus tõdema peab, et pooltele asjadele suveplaanide nimekirjast jääb siiski punane ristike juurde tõmbamata?
Njah, üks jube kärsitu tegelane see Aeg. Muudkui lendab, peatumatult, linnutiivul ja jalg pidevalt gaasipedaalil. Vahel tahaksin võlur olla, kasvõi üheks päevaks. Püüaks Aja kinni  ja prooviks sellele rutakale tegelasele aeglasemat eluviisi õpetada. Või kui ta aeglasemalt käia ei suuda,  siis vähemalt puhaku vahepeal, ′time out′ oleks ju vahelduseks päris hea, vähemalt meie, inimeste jaoks küll – võibolla me isegi õpiksime end siis rohkem analüüsima, enda vigadest õppima ning oma aega efektiivsemalt planeerima. 

Jah…, unistada ju võib. Või äkki vähemalt õpiksin sellest tuleviku tarbeks midagi? :)

Algus.

Vahel ma tahaksin nii väga kellegagi millestki enda jaoks olulisest rääkida, aga pole hetkel kellegagi rääkida.
Vahel ma jälle tahaksin karjuda ja mossitada, aga inimsuhteid rikkuda ei tahaks.
Vahel ma aga rõõmustan sedavõrd, et mu õnn on lausa ülevoolav ja ma ei suuda seda oma igapäevaellu ära mahutada.
Vahel ma aga tahan lihtsalt teetassi taga oma mõtteid mõlgutada.

Selle kõige pärast ma selle blogi enda jaoks tegingi.
My Tea Time – väikene pelgupaik mulle ja mu mõtetele.   ZXUOIZOC